Huvitavad tsitaadid

Tõnu Õnnepalu on öelnud…:

  • Me ju tegelikult, ükskõik kui usklikud, ükskõik kui filosoofid, ei tea, mis see surm on.
  • Kuid selle mittemiski äratundmise ees, enne seda on vist igaühel kohutav hirm.
  • Muide, nii kaua kui ma mäletan, olen ma ennast tundnud ikka ühesugusena, ühesuurusena, ikka sellesama minana.
  • Aga eks see, kellena sind võetakse, ole ka su enda teha, vähemalt natuke.
  • Aga ma arvan, et puhtalt Vabadussõja võidumonumendi püstitamiseks on lihtsalt liiga hilja. See pole enam siiras. Vabadussõda ennast ei mäleta enam keegi.
Tsitaadid raamatutest…

“Flandria päevik”:
  • Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.
  • Raamatuid ei tohi iga inimese kätte anda, õiget raamatut peab õige inimene lugema, muidu võivad asjad segamini minna.
  • Kohus ongi elu mõttetuse ja lameduse mõtestamiseks, sellele mingigi vertikaalse telje andmiseks, kuritöö (mis on lihtsalt üks totter tegu) pühitsemiseks.
  • Ükski näitleja ei suuda mängida nii tüüpiliselt, kui mängisid need pärisinimesed oma pärisosi. Sest ilmselt ongi inimesed oma eludes ja pärisrollides veel palju tüüpilisemad, veel palju karakteersemad kui ükski kunst neid kujutada julgeb, sest kunstis see paistaks kunstlik, ebatõeline.
  • Võib valetada, aga tuleb järgida oma stiili, see on poliitiline ausus. Patt stiili vastu on seal kõige rängem patt.
  • Leplikkus on muidugi ainuvõimalik mõistlik hoiak elu suhtes. Elul on meile ikka rohkem öelda kui meil elule. Aga mina ei läbe tal tihtipeale rääkida lasta. […] Elu on nii aeglase jutuga.
  • Esimese poole elus sa harjutad ennast eluga, klammerdudes oma surma külge, justkui oleks see pääsetee, ja teise poole harjutad ennast oma surmaga, klammerdudes elu külge, nagu oleks pääsetee seal.
  • Lubama peab ikka rohkem, ikka paremini. See on demokraatia. See on rajatud kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta.
  • Meie võimsa mälu põhifunktsioon on unustus.
  • Meile on kingitud nii palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.
  • Vastikustest võivad kergesti saada harjumused ja isegi sõltuvused.

“Piiririik”:

  • Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber…

“Printsess”:

  • Iga aasta on nagu elu. Kõik käib ringiratast, aga miski ei kordu. Kõik inimesed saavad jälle võõraks. Sa võid neid uuesti tundma õppima, aga juba kui uusi inimesi… Ma teadsin, et isegi asjad jäävad võõraks, aga nendega on jälle tutvust teha lihtsam kui inimestega.

“Kevad ja suvi ja”:

  • Unes nägin armastust. Hoidsin sellest arglikult ja õndsalt kinni. Elus pole teda niigi palju hoida saanud. Pole osanud. Pole olnud juhust

One response

27 09 2010
Reelika

Väga ilusad:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: